Saabuski päev, mis ainult mõne päeva kaugusel Atsi lapsepõlve unistuse täitumisest. Ats fännab kahte jalkatiimi: Itaalia koondis ja Liverpool. Ning lendamegi Riiast Liverpooli, kell 6.10 hommikuse lennuga, et paari päeva pärast Anfield-l tunnistajaks olla meistrite liiga veerandfinaali teisele kohtumisele Portoga (esimese mängu Liverpool võitis 5:0). Seda veel ei tea kas Ragnar ka tiimis, kuna ta vist vigastatud. (Ps! Hiljem selgus et Ragnar ei ole enam vigastatud ja mängupäeval selgub kes mängivad). Aga kuna Ragnari kaudu saame piletid, siis saame temaga enne mängu kokku ja siis kuuleme lähemalt. Kätlin on kaasas ning Atsi ema, kes vabatahtlikult lubas mängu ajal Kätliniga hotellis eelistatavalt tududa, kuid võib-olla ka mitte:)
Lendame wizzairiga, odavlennufirma ning väljakutseid seal mitu. Esiteks on lubatud ainult 1 kott näkku, käekotti lisaks võtta ei tohi. Et kui Kätlinil vaja mähkusid vahetada, siis palume lennukil maanduda ja pagas tuua:) Ja võib juhtuda et seda ühte kotti ei saagi üles lennukisse. Siis veel ähvatdati et me ei pruugi üksteise kõrvale istuma saada, aga 48h varem saime check in-i tehtud ja oleme kõrvuti. Me põhimõtteliselt ei maksa millegi eest juurde (nt et saaks koti kindlasti enda juurde salongi vms), siis poleks pilet enam odav ja siis võiks juba normaalse lennufirmaga lennata. Lapsega vähemalt saab kergkäru kaasa võtta, samas lapse sülepilet maksis samapalju kui minu oma. Ja üllatus: Kätlin magas pea terve lennu:)
Kell 7.15 on meie reisiseltskond Liverpooli lennujaamas. Tegime lemmikus Starbucksis kohvid, ostsime bussipiletid ja istusime bussi. Esmane siht on linna jõuda ja klassikalist muna-peekon-oad-verikäkk-seened hommikut süüa. Kätlin viisakalt magas ja me nautisime:
Pärast hommikusööki läksime jalutades ööbimiskohta ning selgus et seal läheb veel 2-3 tundi enne kui saame toa kätte. Leidsime ühe toidupoe kus hinnad ikka mõnusalt odavamad kui eestis, saab hiljem koju kaasa osta ning sealt saab kätule süüa ja mähkusid ka.
Seejärel võtsime takso ja läksime Ragnarile külla:
Ragnarit polnud ma sada aastat näinud, tegelt viimati 3-4 a tagasi sportlaste aastalõpu galal. Või isegi rohkem. Aeg ikka läheb. Martinit pole ta näinud vist rohkem kui 10.a. Aga tore oli see et me ei seganud ta lõunauinakut. Kuna tal 2 vaffat marakratti poissi ja lastega peredel pole vanematel aega magada, kuna see ainuke aeg iseendale:) mul endal täitsa sama mõte, et tahaks magada aga veel rohkem tahaks niisama chillida või midagi teha see aeg. Atsil ikka täiega vedas ja no mul ka:) ragnar andis meile mänguks piletid ja saame ka mängijate lounge. Selgus et me ise polekski saanud neid pileteid osta, neid lihtsalt pole müügis. Pead klubi liige olema ja siis võimalus osta.
Kätlin väsis järsku väga ära ja pakkisime ennast riidesse ja otsustasime linna jalutada. Tund aega, täpselt nii palju kätu magas ka.
Liverpool on ilus linn. Palju punast tellist ja keskklassi maju, magalaid kõrgete hoonetega ei näinud väga. 465 000 elanikku siin väidetavalt ehk siis Tallinnaga võrreldav. Ainult ilm on selline mida ei kadesta linnas elades, sombune, niiske ja jahe. Isegi kui päike välja tuli ja soojendama hakkas siis vihm oli ikka külm.
Ilm ikka inglismaale kohane:) sombune ja uduvihmane. Ja no see pubi elu seal. Meil andis otsida kohta kus oli vaba laud ja kus muusika ei mänginud mega kõvasti. Elu elatakse siin pubides:) aga leidsime hea koha kus vaadist voolas IPA ja fish & chips menüüs. Kahjuks ainult head alkovaba õlut neil polnud, võiks ju alkovaba ipa olla:)
Ja kohaliku aja järgi kell 20 olime juba oma penthouses teki all. Kätlin harjutab treppidest käimist ja kahjuks meie penthouse ka kahekordne. Üles läheb ilusti aga alla tuleks kukerpallitades.
Lükkasime voodid kokku ja välja puhkama:
No comments:
Post a Comment